Filmitegemise kogemuse kujunemine võtab aega, nii et raamistiku etteandmine on vahend huvitava dünaamika loomiseks. Raamistiku kasutamine hoiab ära olukorra, kus õpilased jäävad ekslema peavoolufilmide stereotüüpidesse, kuna see läheneb filmitegemisele ootamatu nurga alt ja hoolikalt valitud metoodikaga.

„Hoolikus on tänapäeval vajalikum kui kunagi varem (...) kuna seda ohustavad liigne toetumine tehnoloogilistele vidinatele ning kehvad ja ülekäe tehtud tööd, mis võimaldavad suhtuda filmitegemisse naljaga ja tegeleda sellega ilma õige pühendumuseta. Tänapäeva digikaameratega saame hõlpsasti filmida mida iganes ja kuidas iganes soovime. Asjaolu, et filmitegemine toimub niisuguste seadmetega väga vahetult, ei tähenda veel, et noored, kes filmi teevad, on filmikunstis peituvat väge tõeliselt kogenud.“ Alain Bergala.

Etteantud parameetritele keskendumine aitab lastel avastada, et film ei põhine ainult narratiivil ja dialoogil, ning avab nende ees kinokunsti väljendusvahendite rikkuse. Nii selgub, et kinematograafiline materjal (heli, valgus, rütm) loob tähendusi ja emotsioone. Selle avastamine valmistab loole ja dialoogile keskendunud õpilastele alati üllatuse ning juhatab neid nn helepunase lõngana sügavamate arusaamadeni filmitegemisest.

Kindla filmile omaste parameetrite valimine annab ka võtme filmide vaatamiseks, aidates tähelepanu suunata (eriti noorte tavapärasest filmivalikust erinevate filmide puhul). Aktiivsed vaatajad saavad meist siis, kui keskendume millelegi konkreetsele.

CCAJ-i töökodade varasemad uurimisteemad on olnud näiteks: värv, vaatenurk, varjul/nähtav, kaamera liikumine, kohad ja lood ning kliima.

Pärast filmide kinos vaatamist ja teemavalikuga haakuvate filmilõikude analüüsimist sooritavad osalejad individuaalseid filmitegemise ülesandeid. Projekti reeglitest kantud ülesandeid individuaalselt ja väikestes rühmades läbi tehes saavad osalejad katsetada filmikunsti eri elementidega ja omandada arusaama nende vastastikusest mõjust.

Mida näidata ja mida varjata on üks filmikunsti sõlmküsimusi, millega puututakse kokku filmitegemise kõikides etappides: ajahüpetega pikitud stsenaariumi kirjutamisel, taustamaailma valimisel, monteerimisel (otsustada, mis materjal jääb välja), heli ja valguse kasutamisel ning ka näitlejatöös – kuidas näidata või varjata tegelaste emotsioone, avada või peita nende siseelu.