Filmiarhiivi võib ette kujutada kui kinnist, tolmuga kaetud vanade filmide kogu, mida filmikuraatorid kiivalt valvavad ja avalikkuse eest varjavad, või hoopis kui elavat, kasvavat lugude varasalve, millest igaüks võis olla omal ajal murranguline ja mis ootavad, et tänapäeva publik neile uue elu ja tähenduse annaks.
Nüüd vaatleme ühte näidet filmiarhiivist, mis tutvustab oma aardeid uusimale publikule.